forever always seems to be around when things begin

te ju teate, et ma olen alati teie jaoks olemas ja toetan teid alati kui vajate. mina ei loobu iial kellegi sõprusest ja olen igatepidi nõus alati vanad sõbrad tagasi võtma ja muutma kõike mis oli. olen liialt sõbralik ja liialt unistav inimene, pidevalt need mõtted, mis on tekkinud pilvede vahel hõljudes. ma hoolin teist ikka ja te olete mulle kallid, alati olnud ja igavesti ka jääte. miks ometi ma nii kuradima hooliv ja piisavalt mõistev pean olema?
olgem ausad, kõik on nii eraldunud ja võõrdunud. keegi ei suhtle enam üksteisega nii tihti, kui seda tehti kunagi. alles nagu kõik oli täielikult korras, aga äkitselt hakkasid kõik kaduma ja mitte huvituma. vahepeal harva võibolla tekib pähe mõte, et võiks oma vanad head sõbrad, kellega sai kunagi möllatud üles otsida ja teha midagi lõbusat. kuid siis lahkuvad need mõtted peast, kuna kuuled telefoni helisemas ja näed seal oma uue sõbra nime ja juba lepidki kokku aja ja koha, kus temaga kokku saada, et aega surnuks lüüa. äkki isegi väike osa sellest talletub mällu ja kunagi tuleb uuesti see kõik meelde ja toimub kõik uuesti, rutiin.
mis kõik muutis siis selle nii nõmedaks? eks ikka aeg, uued inimesed, uued riided, uued mõtted, uus vanus, uus koht. kõik tahavad ju oma ellu uuendusi ja uusi asju, kuid ei tohiks siis kohe oma vanad asjad, ning sõbrad ära unustada. ega ma ise ka hea sõbra musternäidis pole, ma ise pole ka ju teiega ühendust hoidnud, niiet mis ma siin ikka halan, kui ma ise olen ka selles süüdi? kuid siiski olen tähele pannud kuidas kõik võõranduvad ja isegi möödudes ei tee enam välja. eks ma ise ka olen nüüd endale sisse kodeerinud ja ära harjunud, et mind niikuinii tähele ei panda, mis mõtet on siis pingutada?
küllap keegi mõtleb, et miks kurat ta küll seda jama siia kirjutab? aga äkki sellepärast, et ka mina olen viimasel ajal ennast nii tobedalt tundnud ja midagi teha ei ole. lihtsalt raiskan oma mõnusaid minuteid, tunde, päevi, nädalaid sellepeale, et kodus istuda ja mõelda, kui tore oli see kõik kunagi. kõik need inimesed on kadunud ja enam polegi kedagi kellega koos olla ja lolli mängida. vahepeal põrkab ikka kusagil kokku kellegiga ja vestleb paar sõna juttu, kuid siis saab jutt otsa ja mõlemad läheme oma teed edasi. oma künkliku, rõõmsat kui ka kurba teed edasi.
kuid ma olen siiski rõõmus, kuna mul on head mälestused mida meenutada. alati polegi kõik nii roosiline, aga kõik nii jube ka ju pole?

banaani intsidents, naer.

okei, mõnele võib tunduda, et mul on mingi masendus peal, aga tegelikult mul pole. lihtsalt paar asja kõigutasid mu mõtteid ja pani ka mõtlema mingitele asjadele.. okei segane.
tahaksin lund, tahaksin suusatada ja kelgutada, tahaksin lume sees pikutada, tahaksin piparkooke, tahaksin jõulupraadi, tahaksin isaga rääkida, tahaksin asjad kätte saada, tahaksin oma mõtted korda saada, TAHAKSIN PÄRIS PALJU ASJU, aga ma neid nüüd ette ka ei hakka lugema, tüütan teid ära ka veel.

mis toimub teie värvikirevas maailmas?